Jõulupäev

  Pildid jõulust. Endale meeldetuletuseks, et hüatsint tuleks sealt jahedast ja pimedast kohast, kuhu sa ta peitsid, üles otsida ja vähemalt kümme päeva enne jõululaupäeva tuppa tuua, siis on ta õigeks päevaks täielikus ilus.

4. advent

Ilusat neljandat adventi!

... ja HÄID JÕULE!

Õrritajad kuuse all

 Jõulukingitustega on mul tavaliselt nii, et tasa ja salaja pakkimine ja siis peidukoha otsimine, et jumala eest keegi ei näeks neid enne jõulu.Tegelikult ma täiega naudin kingituste pakkimist, hoian juba varakult alles väikseid karpe, meeldib valida pabereid, siduda paelu, liimida- kleepida, otsida kaunistusi.

 Jõuluõhtul on toas mõnus küünlavalgus ja kui kõhud kapsast ja verivorstist punnis ja pea sumiseb mediteerimist soodustavatest vedelikest… siis keegi ütleb, et oi… mingi kobin kuskil… ja ennäe imet pakid ukse taga, aga jõulumehel oli vist jälle kiire, tormas edasi. Edasine ei ole kellelegi võõras, ikka luuletuste lugemine, laulmine või tantsukava (sel aastal oleks väga oodatud Gangnam Style) või mida keegi siis oskab. Kiirelt pakitakse kingitused lahti, sest põnev on ju näha, mis sees on. See hetk on nii lühike, kas keegi märkab ka seda, kuidas need on pakitud?
 Sel aastal pakkisin ja laotasin kuuse alla:) Kõik võivad käia ja uudistada, vaadata, loksutada, katsuda, raputada. Nimesid peal ei ole, lihtsalt nagu butafooria… või mine tea, äkki ilmuvad sinna ka jõuluõhtul nimed peale…ja polegi butagooria.

Tütar lendas jõuluks siia. Ta ükskord ütles, et ta tahab alati siia tulla, sest meie kodus on jõululõhn. Küsin, et milline on jõululõhn? Kas kapsas ja verivorst? Ta ütles, et eiii…selline jõululõhn.
 Milline on siis see jõululõhn?

Pööripäev

Eile paistis päikest täpselt nii palju. Ainult mõned kiired ja oligi ta juba mäe varjus.

     Kaks nädalat tagasi oli veel nii

Nüüd hakkasime ootama seda aega, mis oli kaks nädalat tagasi… rohkem päikest! Ja kaugelgi see aeg on, kui päike jälle üle mäe käib. Ootamise aeg…

Vanadus = kanadus?

Midagi pole teha, aga kõiki asju ei jõua meeles pidada. Mul pole tükk aega ühtegi märkmikku olnud, nüüd ühel hetkel tundsin selle järgi vajadust. See oli vahetult enne Eestisse reisi, alati tuleb seal mingeid asju ajada, tormata, joosta, helistada… Kuhu ma siis tähtsaid asju märkisin? No märkmepaber, ajalehe nurk, arvuti, telefon ja jumal teab kuhu. Tavaline asi, et need kippusid kaduma või panin kuskile „hea“ koha peale. Selle asemel, et kohvrit pakkida, tegelesin ma hoopis õmblemisega.

Mõte siit, selline pehmete kaantega

See tagavara aju valmis juba tegelikult sügisel ja on teinud minuga mitu reisi. Minu enda aju on puhanud täiega:)

Tasku ka, siis hea neid märkmepabereid ja täiskirjutatud ajalehe nurkasid sisse panna

Jõululine

Teise advendi hommik… kohvi ja hästi jõululine ajakiri. Ajakiri jäi näppu Rootsis, kui tanklas kohvipeatust tegime. Jõuluajakirju oli seal oi kui palju, sirvisin ühte ja teist ka natuke ja selles teises jäi midagi tuttavat silma:)

Ajakirjas on pildid Inglitalust ja natuke juttu ka

Nii paljude ilusate jõulukodude vaatamine tekitas inspiratsiooni. Tavaliselt on mul ikka esimeseks advendiks jõul majas, sel aastal kuidagi loid ja laisk olnud
No küünlaid, neid kulub meie majas rohkem, kui leiba. Varun neid IKEA-st (17 nok sajane pakk!!!), valmistatud Eestis:D

ILUSAT TEIST ADVENTI!

Kuidas ma Soomes jõule käisin otsimas

Eelmine nädal oli korraline- erakorraline reis Soome. Kuni viimase hetkeni mõtlesin, kas minna kaasa või mitte, sest see oleks olnud ainult pikk autosõit läbi Rootsi ja öine merereis ja siis teistpidi sama tee tagasi. Natuke ikka hellitasin lootust, et vast saab kuskile välismaa kaubamajja ja viskasin vastu ööd kostüümed autosse.

Kell kuus õhtul algas tavaline merereis, tehti tsirkust ja shoud, kõndisime läbi laeva kauplused ja läksime magama

Hommikul kell kuus ärkasin üles, sest tundus, et ma olen kuskil tivolis ameerika raudteel. Olen merereisidel igasugust tuult ja tormi saanud, seega üritasin veel kaks tundi magama jääda. Tulutult muidugi, sest kuidagi järjest rohkem hakkas kõikuma:D Kui hommikusöögile läksime ja aknast välja vaatasime, siis oli tunne, et laev justkui seisaks. Kõikus metsikult, udu ja torm ning aknast polnud eriti midagi näha.

Seejärel anti ka teade, et poole üheteistkümne asemel jõuame võib olla kell üks päeval sadamasse. Laev hakkas ikka järjest rohkem kõikuma, küll oli ühele poole upakile ja küll teisele poole. Vahepeal kudusin sokki, siis jutustasin arvutis, poed olid juba seitse korda läbi käidud ja kõik asjad üle uuritud. Hea meelega oleks maganud, aga tormiga ma ei taha kajutis olla. Seejärel tuli ka järgmine teade, et me kell üks ikka ei jõua sadamass võib olla kell neli. Kajutite piletid paluti ümber vahetada ja kõigile pakuti tasuta süüa ja saun oli tasuta. Mul meesterahvas otsustas ajaviiteks sauna minna:), Ütlesin, et ma jätaks heameelega sauna vahele, kaheteistkümnes korrus, seal on väga tivoli, et ma promeneerin siin seitsmenda korruse promenaadil nii kaua.

No ja vot, siis see juhtuski, Silja Serenade vajus veidi kreeni:D. Promenaadil käis jube klirin ja kolin, inimesed jooksid justkui mäest üles. Sain ka ühe käsipuu pihku ja ootasin, et küll laev kohe otseks läheb. Tükk aega ootasin, see kümme minutit kreeni tundus lõpmata pika ajana. See „veidi kreeni“ tundus kuidagi palju kreeni. Teadmatus ka, sest polnud aimugi, miks laev nii kaua upakile on. Samal ajal saunas jooksid mullivannid pool tühjaks, alumises vannis olijad olid kui kose all.

Viiuldajad promenaadil võtsid lõbusamaid lugusid üles. Laevas polnud paanikat, inimesed naeratasid ja viskasid nalja. Kuueteistkümne tunnisele merereisile tuli lisaks veel seitse tundi, kokku sai seda liiga palju.

Tasapisi hakkas laev sirgeks minema ja peale seda oli paar tundi päris rahulik. Sadamasse jõudsime kell viis õhtul. Helsingis oli lumetorm! Täitsa jõuluilm!

Hommikusaun ja lummehüpped, kus üksiti lihvisime ka ujumistehnikat… mine sa tea, äkki läheb vaja…
Plaanid olid sassis ja kaubamajad jäid mängust välja.
Ja teistpidi tagasi, Turust Stockholmi. Ja ei mingit tormi!

Norras paistis päike ja nagu näha, siis lumepilved siia ei ulatunud

Selle kleidiga läbi suve

Teadsin, et vist, aga võib olla kindlasti läheb juunikuus vaja ühte tualetti. Kas see ise õmmelda või osta, polnud õrna aimugi.

Varakevadel hakkas pihta kostüümidraama. Kes ei tahaks lapse gümnaasiumi lõpupeol kena välja näha. Kas midagi ise kududa, heegeldada, osta? Mõtted puudusid, rääkimata sellest, et poes oleks midagi silma jäänud.

Kuid siiski midagi jäi silma, Odd Molly ja see. Vot midagi sellist ma tahaksingi ja mitte midagi muud. Hinda nähes ahmisin õhku ja läksin ostsin kera niiti.

Nagu ma olen juba korduvalt maininud, siis ma väga tugev heegeldaja ei ole, eriti kui mustrit ka ees pole. Tahtmine oli suur. Otsisin välja ligilähedasi mustreid. Alguses ma selle peale üldse pead ei vaevanud, kuidas ma nad kleidiks kokku saan. Aga kuidagi sain, heegeldasin üles ja alla, paremale ja vasakule ja jumal teab kuidas :D
Vabandused nende inimeste ees, kes minuga sel heegeldamise perioodil koos viibisid, sest sinna on ka nende närvid sisse heegeldatud. Minu versioon siis selline. Varrukateta ja rohkem nagu kleit, mitte tuunika.

Pildid läbi suve

Ütlen ausalt, et kõige suurem pähkel minu jaoks oli heegeldada kleit ümber selle „märklaua”:) Ma ei lugenud, mitmendal korral see õnnestus

Aluskleidist ka:D Ei ole voodril, on selline pikem särk, need ongi nagu rohkem aluskleidi nime all. Sinna õmblesin pitsi juurde. Pitsile pitsi ei ole kunagi küll! Lillane pits. See gümnasist ise rääkis kaheksateist aastat tagasi selliseid sõnu: punane, sinine, kollane, lillane... mesilane, liblikane. Oh, kuidas aeg lendab!

aa, et kuhu kadusid varrukad? Siis ma oleks ju enda närvid ka sinna sisse heegeldanud!

Kappi ununenud seelik

Kappi ununenud seelik Olen seda seelikut tervelt kaks korda kapist välja võtnud, sirgeks triikinud ja siis kappi tagasi pannud. Kandnud pole kordagi. Mis puhuks ma sellise üldse õmblenud olen, ei mäleta. Riie on armas, aga kortsub jubedalt ja ei ole kuidagi nagu minu seelik:D
Kampsun siit, aga Odd Mollyst räägin järgmine kord.