Sukk-Sokk-Põlvik

Ma pole siiani endale kudunud mitte ühtegi paari sokke, teistele ka mitte. Millegipärast koolis ka ei kudunud. Ei usu, et need omal ajal programmis polnud, ju oskasin kõrvale hiilida-viilida. Sokkidega seostus mulle ainult üks sõna-SOKIKAND, mis oli lausutud alati sellise hääletooniga, et see on üks maailma kõige võimatumaid asju:)
Sügisel küsis minu käest üks tuttav, et ta tahaks lapsele sokid kududa, et kas ma õpetaks teda!!?? Ütlesin, et mul pole isegi õrna aimu, kuidas neid kootakse, rääkimata siis veel õpetamisest. Tema oli juba jõudnud alustada ja rääkis mulle selliseid tundmatuid sõnu, nagu kannalakk ja mingi kiil. Mul tekkis asja vastu huvi, otsisin internetis kõiksugu õpetused, võtsin vardad ja lõnga ja hakkasin õppima....Ja mis selgus! Keerulist polnud ju midagi. Kudusin proovilapina valmis täiesti „söödava“ kanna, kõige nende lakkade ja kiiludega. Endale asja selgeks teinud, sain ka nüüd edasi õpetada. Muuseas kõik need kudumistunnid toimusid msn-i vahendusel, mitte rääkides, vaid trükkides.
Hakkama saanud kannaga, mõtlesin, et kanna küljes võiks ju sokk ka olla. Lihtsalt sokk oleks minu puhul liiga igav olnud. Kui kududa, siis ikka midagi enamat kui sokid. Eksju.

Tänud õhutajale! Tänu temale sain mina ka sukk-sokid.

Pilt ühest otsast ja teisest otsast.



Otsast ja natuke keskelt.



Mõtlesin, et nüüd tahan Pipi olla! Sellised nad siis said!

Niimoodi körtsus ka võib olla ju.

Peab ütlema, et iseennast on eriti lõbus pildistada? See on üks suur võimlemine. Kõige enne leia koht, kuhu kaamera teravustada, seina peale või kuhu iganes, eelnevalt täpid teinud, kus on põlv ja kus on nina. Siis vajutad päästikule ja nii kaua kuni jooksed kaamera juurest „võtteplatsile“, on kõik meelest läinud, et kuidas ma pidin seisma ja millist nägu tegema. Tahtsin teha pildi, et kuidas ma oma uute sukkadega tänavapildis välja näen. See hüppamine ja kargamine kujunes nii koomiliseks, et jätsin kohalikud külaelanikud sellest tsirkusest ilma ja klõpsutasin kodus maja nurga taga. Pilte sai mustmiljon, aga ühehäälselt osutus valituks siiski pilt seljatagant (naeratus ei tulnud täna ilus välja!!). Sikutasin jopet ka natuke üles, et oleks seda särki näha, mis ma pitsistasin.

GOD VALENTINES DAG!

Litt sy, hekle og broderi...

ILUSAT SÕBRAPÄEVA KÕIGILE!
Järgneb eilne südamete ja rooside teema.
Heegeldasin ja õmblesin.



Tikkisin.



Tikkisin teisele poole ka.

Tikkisin laulusõnad. Need sõnad on kuidagi kummalised. Kohati nagu mõistetavad ja siis nagu mõistmatud. Need sobisidki. Mulle ei meeldigi, kui mõned asjad on liiga selged.



Kui suur süda on? Kõige lihtsam vastus, et niske A4. See on viimasel ajal kujunenud kuidagi lemmik mõõduühikuks. Ega teda keeruline mõõta ka...XS ta ei ole, on PS (parajalt suur). Eises postituses ta ripub peegli küljes, sealt saab aimu.





Nüüd kõik roosid ja südamed näidatud, mis tehtud MORSDAGiks (emadepäevaks) ja VALENTINES DAGiks
Täna muutus emadepäeva kimp sõbrapäeva kimbuks.



ILUSAT JÄTKUVAT SÕBRAPÄEVA!

GOD MORSDAG OG VALENTINES DAG!

NATUKE ROOSE, NATUKE SÜDAMEID...
Valentinipäev ja Morsdag

Morsdag on emadepäev. Jah, täna on Norras emadepäev. Siin ei ole see mitte kevadel, vaid veebruari teine pühapäev ja nii juba pea sada aastat.
Ise ostsin poest roosid ja ise tegin kimbu, lihtsalt niisama tegin. Floristist desperate housewife ei saa lasta käel rooste minna:)). Punusin enne südamekujulise karkassi, aga peale rooside polnud kodus muud kui sammalt. Karkassi pole eriti näha, aga florist ütleb selle peale, et see polnudki taotuslik! Selline kimp siis. Võta sa nüüd siis kinni, on ta emadepäevaks või on ta sõbrapäevaks. Ütleme, et see on:
Ema Valentini kimp.
Jeg kjøpte blomster til meg selv og jeg laget en bukett:)))

Homme on sõbrapäev ja sel puhul tahaks ka kodus punast värvilaiku ja südameid näha.



Punased laigud




Täna sellised südamed ja looomulikult küünlad.

JÄTKUB homme.....Selliste teistsuguste piltidega, kuid jätkuvalt südame teemaga, aga siis juttu hoopis teistsugusest südamest...